Elu emaga läbi teismelise silmade

Ma olen kuusteist aastat ja kuus kuud vana.

Ma pole täiskasvanu, kuid sugugi mitte enam väike ega pisike või ükskõik mis muu.

Ma olen enda arvates täpselt sellises eas, kus ma pean iseseisvuma, maailma uurima, uusi tutvusi leidma, esimest korda armuma, haiget saama, vigadest õppima ja nautima elu sellisena nagu ta mulle paistab.

Just nimelt, nautima elu sellisena nagu ta mulle paistab ning see, mis Ema jutu järgi on halb ning keelatud, ei takista mind tihti peale.

Ma mäletan väga hästi, kui me Emaga vaatasime telekast saadet narkomaanidest. Sellest on palju aega möödas, kuid mul on siiamaani silme ees pilt mehest, kes piineldes karjus ning uut doosi kiiremas korras soovis. See oli hetk, kus ma otsustasin, et mina selliseks ei taha saada, kindlasti mitte!

Ma olen õnnelik, et ma ei mäleta ühtegi juttu toonekurgedest, kes lapsi toovad, sest milline pettumus oleks olnud näha taevas kurge ilma lapseta ning nii iga kord, kui Ema jälle sõrmega osutab "Näe, vaata, kurg lendab".

Võin rahuloleva südamega tunnistada, et see, mis on mind vahel halbadele teedele juhatanud, ei ole minu Ema viga, sest tema on andnud parima, et mulle selgeks teha nii hea kui halb, õige ja vale.

Loendamatu arv kordi, kus ma olen Ema peale alusetult viha välja elanud. Kuid noh, proovige nüüd mind mõista, kui ma just tülitsesin oma parima sõbrannaga siis, kuidas ma peaksin suutma JUST PRAEGU nõusid pesta...

...jah endalegi tagantjärgi mõeldes tundub tobe.

Vahest jääb arusaamatuks, miks ei lase Ema mul teha seda, mida ma soovin. Miks ei või ma hommikuni väljas olla? Miks ma ei saa kellegi juurde ööseks jääda? Miks ma ei või oma rolleriga sõita kiiremini, kui lubatud?

Tegelikult on kõik lihtne, mu Ema hoolib minust - ta ei taha, et minuga midagi juhtuks. Ma tean seda. Kindlasti talle meeldiks, kui mul oleks kaasas kaamera, mis näitaks alati, kus ma olen, mis ma teen ja kas minuga on ikka kõik korras.

Üks pluss elus on see, et ajapikku harjub inimene kõigega. Samuti harjub Ema sellega, et ma olen kauem väljas, viibin öösiti teiste juures ning sõidan rolleriga kiiremini, kui lubatud.

Lollus olekski hoida mind kinni selle hetkeni, mil ma saan 18, sest siis puuduks mul igasugune ettekujutus vastutustundest ning ise hakkama saamisest.

Ajapikku muutub minu arvamus kõige suhtes, muutub maailmavaade. Õpin väärtustama erinevaid hetki, isiksusi ning tegevusi. Ma saan vanemaks. Ja seda kõike eneselegi märkamatult. Ühel hommikul üles tõustes lihtsalt avastan, et see, mis oli tähtsaim aasta tagasi, ei mängigi minu elus nii suurt rolli, kui ootasin. Minu muutused on olnud üllatuseks ka Emale, kuid tema on tihtipeale üks viimaseid, kes seda märgata jõuab.

Ma ei ole viimastel aastatel olnud Emaga väga lähedane, ma pole andnud talle võimalust õppida tundma UUT MIND.

Aastaid pidasin Ema oma üheks suurimaks vaenlaseks. Praegugi veel esineb hetki, kus leian, et tema langetatud otsused on minu kahjuks, aga üha enam soovin, et oleksin varem Emaga Sõbraks saanud.

Ma olen kindel, et Emal ei ole minuga siiamaani kerge olnud ning edaspidigi võib raske olla, kuid ta saab hakkama - ma tean, et saab! Ta peab saama!