Jagame mälestusi kihlumisest!

Milline oli teie kihlumine, kus ja kuidas see toimus?

Minu jutt on küll pikk ja põhjalik, aga otsustasin lühikirjelduse asemel teiega jagada täispikka lugu, mis sai kirja pandud mõned päevad pärast minu kihlumist mehega, kellest tänaeks on saanud mu abikkaasa ja laste isa (kuna see on kirjutatud tollal, pole ehk imestada, et alljärgnev tekst sisaldab väga palju emotsioonidele toetuvat juttu). Pange ka oma kihlumislood, kasvõi lühidalt, kirja!


See oli laupäeva õhtu: sõbra sünnipäev... Lahkusime koos kallimaga kella ühe paiku. Teadsin kuhu suundume: Viljandi järve äärde - kohta mis oli saanud meie jaoks sentimentaalse tähenduse - lõid ju just tol korral, kui seal esimest korda käisime, meie tunded lõkkele!

Kohale jõudes hüppasin krapsalt, pea tantsiskledes, välja. Ainult et Musi jäi ikka veel autosse... "Neid mehi küll: pidevalt on neil mingeid asju vaja autos sättida" -mõtlesin ma tantsiskledes suurtel kividel. Lihtsalt tunne oli nii megahea: saab olla pärast väsitavat päeva pisutki kahekesi. Õhk oli ka pärast äikesehoogu soe ja lõhnav ning järve ümber oli uduloor... Ja nüüd tuli temagi autost välja... "Nii lihtsalt see ei käi" - mõtlesin ma ning pistsn jooksu, Laur sekunditega järgnemas. Loomulikult jõudis ta mulle järele, kuid see ei olnudki üldse tähtis: tähtis oli hoopis see, et pisike jooks avas meeled ja tõi õhku pisut mängulisust ja rõõmu.

Lähenesime järvele, endil kindel eesmärk jõuda sellele sillale, mis seal on ( teate küll seda ilusat ümarat, kust kena vaade avaneb). Juba eemalt oli kuulda, et täna me seal üksi pole.

Sellest oli mõneti kahju, sest esimesel korral olime seal nii üksi, et sai naljatamisi öeldud, et käisime vaikust kuulamas, kuna isegi autosid ei olnud tol korral kuulda. Peale meie oli sillal veel kaks noort, kuid me ei lasknud sellest end häirida. Pigem ehk häirisime meie neid, sest hakkasime vaadet nautides rääkima kui fantastiline aeg meil üheskoos läbitud on. Ja vaade oli tõepoolest fantastiline... Kujutate te ette järve uduloori all, kuud, mis üritab oma kiiri sellest kattest läbi suruda ning peegelsiledat vett? Ja veel kõik öö hääled ritsikalaulu saatel... Mmmm...

Me rääkisime pikalt. Küllap meie miilustamine hakkas teisele paarile vastu ja nii nad lahkusidki - ehk vaiksema nurga otsingutele... Nüüd alles saime nautida hetke... Seisime täpselt samas kohas, kus nüüd juba meie jaoks terve igavik tagasi, Laur esimest korda käe ümber minu pani (seda küll muidugi ainult külma kaitseks:)). Rääkisime veel ja nautisime vaadet: tajusime kindlasti mõlemad, et on fantastiline olla just siin, koos. Meie silmad särasid ja oli rahu (vähemalt minul:)).

Ühtäkki olukord muutus... Kõigepealt hakkas ta kohmitsema oma pükstes selja taga... ah, seda ikka vahel juhtub... Tema sõnad muutusid. tema ilme muutus ja häälgi - see oli kuidagi kiirem, erutunum ja ettevalmistatum, justkui hakkaks ta nüüd mingit päheõpitud teksti lugema. Üritasin iga sõna tähele panna ja ka meelde jätta, süda endal värisedes, et mis nüüd siis... Mäletan teksti stiilis: ma olen sinuga nüüd mõnda aega käinud ja võibolla ma ei tea, mis on sulle parim, kuid ma tean,mida mina tahan: tahan olla sinuga alati koos... kõigepealt tahaksin sulle ulatada ühe lille... (nägin roosi, mis ilmus seljatagant kui võluväel... appi, see polegi päris roos, mis nüüd...) "Kas sa tuled mulle naiseks?"

Põmm...

Kas midagi plahvatas... ei, see oli vist vaid mu süda, mis erutunult lõi... Mäletan, et küsisin, et kas sa mõtled seda tõsiselt... mäletan, et ta rääkis veel ilusaid sõnu... mäletan et nii minuti pärast mõtlesin, et oleme juba teemast kõrvale kaldunud ja nüüd oleks tobe kiljudes kaela hüpata ja "Jaa" karjuda... Kuid siis: "Mida sa mult küsisidki...", tahtsin tagasi jõuda alguseni... Vastus oli, et küsisin, kas sa tahad olla elu lõpuni mu kokaks ja mu pesu pesijaks ja laste emaks - või noh midagi sellist... Pisike solvunud nägu seepeale... Ja siis see tuli: minu õnnelik jah... avasime roosi ja minu sõrme asetati imekaunis kümne tillukese teemantiga kuldsõrmus. Nüüd oli aeg ka sülle hüpata ja musi anda...

Meie kihlumine polnud traditsiooniline: Laur oli nii närvis, et unustas pooled asjad, mis tal plaanitud olid (nagu põlvili laskumine:)). Samuti polnud see teab mis kulukas ja grandioosne (khmm.... kui sõrmus välja arvata). Meie kihlumine oli ilusaim hetk mu elus. See oli hetk, mil andsin nõusoleku abielluda mehega, kes on mu ellu nii palju ilusat toonud ning hetk, mil ma teadsin, et siitmaalt on jälle palju tööd, mis vaja teha, sest ehitamine alles algab... Ma loodan, et see ehitus valmib alles siis, kui me pead on hallid, kuid see eest jääb meilt midagi, mida pärandada tulevastelegi...

PS! Kirjutasin selle enda mälestustest: teise pole mälestused on hoopis teisiti orienteritud ja kohati koomilisemad:) Vahepealne kiirustamine jutus on aga asjaolust, et sellist asja sõnadesse panna, hetkest, mis tundub ilusaima ja pikimana, on järjekorras ja emotsioone edasi andes pea võimatu!

armas lugu


Meie ei kihlunudki. Olime üle nelja aasta koos olnud ja abiellumine oli meie ühine otsus.

Nii ilusti kirjutatud, Pàrlike!

Meie kihlusime 2 juulil 2006 aastal. Ma ei oska nii hàsti kirjutada, kui sina, panen paari kokkuvôtva lausega kirja: ôhtusöök kahele, kùùnlad, shampus, maasikad..

Meie kihlusime 6kuud ennem pulmi.24nda detsembri õhtul aastal 2002 .Meie kaks ,sõrmus ja palju armastust

P2rlike, nii ilus lugu

Meie kihlusime aasta enne abiellumist, aga 8ige s8rmuse sain s8rme, kui mees esimest korda Tallinnasse tuli, mis oli umbes 4 kuuda enne pulmi. Ei olnud midagi erilist, aga p8lvele laskus kyll Peale seda l2ksime ja j8ime mu s8pradega Shahi klubis klaasikese shampust ja ma sain loomulikult s8brannade ees s8rmusega uhkustada