Sõber

Pärlike on Nelj 08 Apr 2010, 14:22

Kui ma lapseootele jäin, hakkasin otsima uusi sõpru - selliseid, kes minu olekuga klapiksid. Lootsin, et leian kasvõi ühe taolise kaaslase. Tegelikult oleks ühest piisanudki, sest ainuke parim sõber on etem, kui kümmekond pinnapealset tegelast.

Pidin oma sõbrale esitama kriteeriumid:
* ta pidi olema lastekeskne
* ta pidi omama kogemusi ja teadmisi lastest
* ta pidi hea meelega rääkima lastest - kõik rasedusvaevuste kirjeldused, kakajutt, mähkmesortimentide arutelud ning toidumenüüd pidid tema jaoks olema aksepteeritavad teemad
* teda pidi huvitama ka minu argipäev, minu abielu, minu rõõmud ja mured
* kõike eelnevat silmas pidades ei oleks ta tohtinud siiski olla täielikult perekeskne, vaid ka avarama silmaringiga ning pakkuma mulle seeläbi võimalust tunda, et ma vaimselt ei mandu sellal, kui mu päevad sisaldavad peaasjalikult just rasedusvaevuseid, titekakat, mähkme- ning toidumuresid. Ma tahtsin endale sõpra, kelles oleks peidus kuldseid tarkuseterasid ning laialdast maailmavaadet.

Vastu soovisin anda kõike seda, mida ise nõudsin. Kaks poolt, mõlemad perekesksed, kuid sooviga mitte eralduda maailmast - see oli minu nägemus.

Ma leidsin sõbra, kes oli väga atraktiivne, väga populaarne ning vastas minu kriteeriumitele. Ma üritasin end temaga sobitada, aga üha enam leidsin, et mul on vaja kedagi rahulikumat, kedagi isiklikumat, kedagi, kes oleks oma. Minu uuel sõbral oli juba loendamatult kogemusi ning leidsin palju vastuseid ja tarkuseteri tema mõtteridadest. Ma olin talle tänulik, kuid tundsin puudust personaalsest lähedusest ning hingesugulusest. Olen aga seda elus varemgi näinud, et kui tahad suhelda kellegagi, kes on ülipopulaarne, pead alati tema tähelepanu nimel võitlema ning arvestama ka teistega, kes talt tähelapanu ootavad. Leppisin juba teadmisega, et mitut head korraga ei saa, kui ootamatult tutvustas mu õde mind uuele Sõbrale...

Uus Sõber oli palju tagasihoidlikum. Tema tutvusringkond oli piiratud ning ma tõsiselt imestasin, et mind kontvõõrana sellesse kummalisse pisikesse seltskonda vastu võeti.

Kohanesin hämmastavalt ruttu. Uues Sõbras oli palju avastamisväärset. Milliseid huvitavaid karaktereid ma tema läbi tundma õppisin! Eriliselt üllatusin, et oma noorusest ja tagasihoidlikkusest hoolimata, oli ka temas peidus tarkuste varasalv, mis järgemööda avanema hakkas. Ammutasin neid pärleid, mis sealt leidsin ning tundsin, et talle on mindki vastu vaja - ka minu teadmised lõid ja arendasid uut gruppi.

Esines siiski ka tagasilööke. Paljud mu lähedased, kaasa arvatud abikaasa, suhtusid uude Sõpra esialgu äärmise umbusuga. Vahel oli neil õigus ning ma unustasin tõesti ära, et sõprus ei tähenda kogu aeg ninapidi koos istumist ning et kindlasti ei tohi see häirida igapäevaelu. Aga teinekord lihtsalt oli nii põnev rääkida mähkmetest täiesti uuest vaatenurgast, ja tagasi reaalsusesse tulles avastasin, et olin selle kõige keskel oma lapsel juba pikka aega kakase pepuga end oodata lasknud. Nii ei olnud ilus ja ma pidin end korrale kutsuma. Õnneks teadsin, et ma pole ainuke, kes end unustsama kipub - kuulsin Sõbralt, et teisedki tema tuttavad on end unustanud ning leidnud kriitikat ja pahameeltki.

Kui sul tekib kellegiga hingeline lähedus, ei saa sa siiski ootama jääda, et terve teie maailm täielikult ühte langeb. Ka mina avastasin, et pole Sõbraga alati 100% ühte meelt. Kord hakkasin teda isegi väiklaseks pidama ning soovisin kõik selja taha jätta ja oma teed minna. Seekord nägin tõelise sõpruse ilu - seda, mida populaarsete tuttavate seas alati ei näe: Sõber, paljude kaaslaste abil, tuli mind tagasi paluma. Tundus, et ta üritas aru saada, et mu elus oli raske periood ja et olin vaimselt kokku kukkumas ning ta pakkus oma tuge. Me lõpetasime arutelu tüliteemal ning ma naasin rahulolevalt tagasi.

Vahel on teistel inimestel mu ümber olnud üksjagu tegemist, et mõista minu uut sõprust. Mõnikord nad ei pea seda reaalseks. Nende jaoks on minu Sõber külm ja mitteinimlik. Lohutan end teadmisega, et nad ei tunne teda. Mõtlen ka sellest, et minu Sõber vähemalt räägib minuga inimlikel teemadel, ma tunnen teda juba tema erilisest noorusest peale ning ta annab mulle tihti uut jõudu ja energiat, rääkimata omamoodi eneseteostusest. Kas sama saavad öelda need, kelle sõbraks on rahatähed, kontorilaud, alkohol, sigaretid, tühiste tutvustega täidetud pinnapealsed pidustused... Arvan, et minu Sõber on palju reaalsem, palju erilisem, kui eelmainitud, tõeliselt jäised, kamraadid.

Olen tundnud Sõpra üle aasta. Olen näinud teda arenemas ning loomulikult, nagu erilistele hingedele kohane, on ka tema populaarsus kasvanud. Pean siiski ütlema, et koos tema kasvu ja arenguga olen ka mina ning minu mõtteviisid edasi liikunud. Ma ei tunne, et oleksin senini temast kuidagi kaugenenud või tema minust. Vahel ma vajan küll temast puhkust ja lülitan end rohkem igapäevaelule, kuid naasen ikka, et uurida, kuidas tal läheb. Arvatavasti ongi see üks osa, mis sõpruse eriliseks teeb - sa õpid teist poolt tundma ning te mõistate üheskoos, et hea läbisaamise nimel peategi vahel saama pidada hingetõmbepausi. Sõprusest ei tohi saada rutiin: see peab olema spontaanne, lõbus ning pakkuma alati midagi mõlemale poolele.

Ma olen tänulik oma sõbrale. Ma olen õnnelik, et ta on mulle lähedane ja oma. Ma olen õnnelik, et minu Sõber on just Omaklubi.