Lasteaeda 2010 sügisest

Õueriietele ja jalanõudele ikka peaks panema ma arvan, eriti talvel. Kasvatajatel ma arvan, et pole väga kerge hakata seal mõtlema, mis kelle oma on

Ehh,ka mina põen veidi seda hammustamist ja löömist, kuna Bettan õues suurtemate naabrilaste pealt õpib igasugu rumalusi ning seda hammustamist ei maksa küll vanem häbeneda, sest nagu siin paljud juba ütlesid, see läheb üle,kuigi mind paneb ikkagi mõtlema,et kuidas osad lapsed siis hammustavad ja osad mitte meil selle suve jooksul ka juba mitmeid hammustamisi olnud ja räägi või ära räägi, kuulda ei võeta, sellel hetkel saab nagu aru. Kuid mõni hetk hiljem mänguhoos see unub kohe ja ma võingi korrutama jääda, et natuke peab ootama, kui tahad kiikuda,l iumäest alla lasta jne, kõik korraga ei mahu. Aga see ongi paratamatu selles vanuses,ja läheb üle. Kuigi lasteaias õpivad nad väga ruttu selle oota-oma-järjekorda Üldiselt põen ma ka seda, et ta üldse sinna nii vara minema peab, õnneks ka vaid 2-3 korda nädalas. Olles seda sõime elupoolt ise kaks aastat näinud, siis natuke ikka on kurb, kui nii pisid peavad pikad päevad seal veetma. Muidugi on seal ka tore, kuid pisikesed väsivad ruttu ja ka see suur seltskond väsitab, eriti see lastepoolt tekkiv müra. Ja eriti kahju oli mu meelest siis, kui oli see õhtune aeg ja kuidas need väiksed oma emmesid-issisid ootasid ( eriti kurvaks muutusid vahel need, kes pidevalt viimaseks jäid). Ma muidugi ei mõista kedagi hukka, lihtsalt lastest oli kahju. Aga miskit pole teha ja küll ta iseseisvub ruttu, loodan ma ise. Ta ongi seal kõige noorem,õigemini täpselt aasta teistest tillem. Ongi pesamuna .
Usun,et need nimesildid võivad seal olla, aga siiski kasvatajad harjuvad ruttu ja suudavad vahet teha, mis on kelle oma. Ja tegelikult teavad lapsed ise kõige paremini hoopis, mis asi kellele kuulub ( see minu kogemus).
Ja sandaalid/rihmikud on jah kõige paremad, mida nad ise saavad jalga panna-jalast ära, kui selgeks saavad ning see toetab lapse jalga, nagu siin keegi juba ütles ja ka jalg ei higista niipalju kui kinnisega.
Usun,et kõik meie pisikesed on siiski tublid ja harjuvad ruttu ja neil on seal toredad kasvatajad ning vahvad tegevused ja need,kes juba siin kohe kohe hakkavad harjutama, andke aga teada, kuidas läheb kuigi eks lapsed on ju kõik erinevad, aga siiski ju hea teada ja midagi kõrva taha panna

Henri hakkab samuti 16. augustist lasteaiaga harjuma. Harjutamise võtab enda peale issi, sest tema on kodune. Esialgu on plaanis alguses väga rahulikult võtta ja mees on kuni novembrini kodus, selleks ajaks peaks kõik sujuma.

Sildistamise peale olen minagi mõelnud, tegemist on päris pisikeste sõimerühmaga ja Henri on vist kõige vanem seal, keegi ei räägi ju veel ega oska oma riideid teiste hulgast ära tunda. Olen vaadanud siltide tellimiseks sellist varianti: nimesildid
Seal on 50 õmmeldavat, 50 triigitavat ja 50 jalanõudele (või muudele esemetele) mõeldud silti. Pärast on ka kooliajal hea ühtteist märgistada. Minu tutvusringkonnas on nii mõnedki andnud mõista, et sildistamine on pigem vajalik. Eriti kinnaste ja sukkpükste osas

No kui ryhmas on15 last, kes iga p2ev vahetavad riideid ja kellel on tagavara riided kotiga kaasas, siis ma arvan, et on t2itsa loogiline, et kasvatajad ei tea 15 lapse tervet garderoobi peast Ma sattusin mingi hetk peale olukorrale, kus 2.5 aastasele poisile tuli lapsehoidja lasteaeda j2rele ja poiss lihtsalt ei m2letanud, kas ta tuli hommikul k2ruga v8i mitte. Kuna siin on enamikul Maclareni kerggk2rud, mis n2evad suht yhesugused v2lja, siis neil l2ks ikka jupp aega, enne kui j8uti j2rldusele, et see hommik t8i lapse hoopis issi autoga hoidu Selles eas ei poora lapsed v2ga t2helepanu sellele, kas riideese, jalan8u (v8i k2ru) on nende v8i kellegi teise oma, nad pooravad rohkem t2helepanu m2ngimisele ja muule l8busale

Mul teeb saab Freya juba praegu väga hästi aru, millised tema jalanõud-riided on ja toob need ise meelsasti kätte.
(ma ei räägi kodus vaid külas olles).

Kärul on tal nimi küljes;)

Mul Liisu küll ei tea oma riietest midagi, meil iga päev uued riided seljas, st erinevad Kärul on õnneks nimesilt-numbrimärk küljes
Cms- oleks varem linki näidanud, see on palju parem kui see koht kust mina tellisin, kuna saab erinevaid 50-50-50

Alma on ka pigem tagasihoidlikum, et kelleltki asju ta ära võtta ei taipa (mina pole kunagi näinud), temalt võetakse rohkem, aga teda nagu ei morjenda eriti ka see

Nimesiltidega on mul ok, Norras olles lasin seal teha kohaliku tava järgi pealetriigitavad sildid ta nime ja mu telefoniga (mille pean nyyd küll maha kriipsutama ). Paljud riided on hetkel siiski märgistamata, kuid näen ise, kuidas hoius nähakse vaeva laste riiete omanike leidmisega ja asjad kuhjuvad suurtesse kottidesse.

Olen üks neist vanematest, kes hilja lapsele järgi läheb, kell 17.45. Kuid valikut ei ole ju, töölt enne 17.30 kindlalt minema ei saa. Aga kui olen vaadelnud järgi minnes Alma käitumist, kui nad õues juhtuvad olema, siis mängib ta täitsa rahulikult, pole nagu põhjust haletseda
Kogu see lasteaianduse värk on tihtipeale emmedele raskem kui lastele endile, see teadmine lohutab.

Nimesildid on tõesti vajalikud. Kui rühmas on kolmel lapsel roosad Lenne kindad, siis on väga raske kindlaks teha millised on just sinu lapse omad.

Anelle läheb sügisest sõime. Meil siis 1-2a sõim, kus plika mul kõige noorem.

Üritan seda asjandust endale kuidagi selgeks teha, aga üsna keeruline tundub

Emma Eliise hakkab ka septembrist lasteaias käima ja 5 päeva nädalas. Homme teeme lepingu ära.

Silte meie lasteaias vaja ei ole. Kõik lapsed teavad omi riideid/jalanõusid ja kasvatajad pole kunagi veel segi midagi ajanud (meil vähemalt).

Mina olen seisukohal, et kui laps lohutamatult ei röögi ja lasteaias käija tahab siis ta jääb kohe pikad päevad sinna. Näiteks CR rühmas on 1 poiss keda harjutati olema kuni lõunauneni ja nüüd on ta ei ole nõus lasteaias enam magama. Saan sellest lapsest absoluutselt aru. Seega milleks selline eksitamine? Kord saab koju ja kord peab jääma sinna. Kui juba siis juba.

Meil hakkatakse ka lapsi harjutama poolikud päevad alguses.2 last päevas nagu ma aru sain ja 2päeva järjest 1 laps poolik päev.Ja septembrist siis terved päevad.

meil ka lootus aialapseks saada. Sildistamise osas olen hetkel kahevahel. Vanema poisi ajast jäi ikka palju nimesilte alles, kui tervet garderoobi korraga aeda ei saada siis teab laps ise ka mis on tema oma ja mis mitte. Kinnaste jm osas on küll märgistus hea- neid satub ikka päris palju samasuguseid olema.

Harjutamisest... Vanem poiss jäi esimesed 2-3 nädalat nutuga maha ja pm istus esimesel nädalal enamus sealoldud ajast seina ääres oma mõmmik kaisus. Kasvataja soovil jätsin lõunauinakuks teisel nädalal aeda juba- arvasime kahepeale, et väga pikk harjutamine pole lapsele hea. Siis on iga veidi aja tagant midagi uut võõras kohas, millega kohaneda vaja. Kolm nädalat oli me poja pingikaunistus- sõi ainult leiba ja teisi lapsi jälgis eemalt. Magamisega probleeme polnd. Pikutas vaikselt kui päris magama ei jäänud. Kindlasti oli oma osa pikal kohanemisel ka selles, et meil polnud eelnevaid kokkupuuteid nii aljude võõraste lastega, olime enamasti kahekesi kodus kõik 3a. Tagantjärele mõeldes oleks võinud 2a vaikselt käima hakata, mitte 3a täistambiga.

Nüüd olen enda meelest targem- pisem sai 2a ja on täitsa aiaküps. Kohanemist ei karda seekord üldse. Lapsel lähevad silmad särama kui teisi lapsi näeb ja eriti üksmeelselt me edais liikuda siis ei saa

Robin läheb lasteaia sõimerühma 16 augustist. hakkab olema vastavalt minu tunniplaanile, loodetavasti mitte rohkem kui 4 päeva ja mitte kauem kui 14-15-ni. ilmselt tudule peab sinna jääma, sest magama minnakse seal juba 12:30

nimed kästi meil ka kindlasti riietele sisse kirjutada. kästi markeriga kribada, aga parem vist jah ikka sildistada, sest marker kulub ju maha ja võib minna läbi riide ka. kas kellelgi on kogemusi, kuidas need triigitavad nimesildid pesule vastu peavad? ma ei ole lihtsalt suurem asi õmbleja, aga kui need triigitavad vastu ei pea, siis ka tülikas ju

Robin lööb ja näpistab mind ikka vahest. hammustamine on nagu üle läinud. kui pisem oli, siis vahest hammustas mind ka. kui keelan, siis võtab hoogu vähemaks, noh nii õrnaks patsutamiseks või näpuga torkimiseks. katsetab ühesõnaga, kus see piir on, kui kõvasti tohib, et riielda ei saaks seda ma eriti ei karda, et talle liiga tegema hakatakse. teda on lükatud ja togitud küll suuremate poolt, aga ta ei tee sellest peaaegu üldse välja. vahest on mul tunne, nagu ta ei tunnekski valu. teistele ta ise enamasti kallale ei lähe, aga no kunagi ei või teada. asjadega on küll kadekops ja teiste käest ära kiskuma samuti mihkel. et sellelt pinnalt võib kindlasti tülisid tekkida. aga noh, õppigu parem maast-madalast ära, kuidas kollektiivis hakkama saada. ma esialgu küll ei põe. ise läksin väga hilja lasteaeda (viieselt, ja sain kohe 6) ning kodus kasvanuna olin vaikseke ja tagasihoidlik ning langesime vennaga ikka päris mitu korda kambakate ohvriks. tõsiselt liiga ei tehtud, pigem oli vaimne terror. nt pandi meid nurka seisma ja öeldi, et kasvataja käskis ja ähvardati ja sõimati. ühesõnaga nii hiliseid rühma liitujaid ei võeta enam kuidagi omaks, see on minu kogemus
ma veits kardan hoopis sellist asja, et ta läheb kasvataja tisse patsutama viimasel ajal on tal komme võimalusel patsutada v isegi lüüa emme, vanaema ja kõigi tädide tisse, mis käeulatusse satuvad

Robini rühma nimekirjas oli suve hakul 16 last, Robin üks nooremaid, aga mitte päris kõige noorem õnneks. kasvult on ta kõhnakene, nii et massi poolest võib küll kõigile alla jääda.

Ma ei kujuta ette, kui mitu päeva ma temaga alguses koos olen seal lasteaias? Pean ju end selleks ajaks töölt vabaks võtma, aga mul pole õrna aimugi, kui kauaks

need triigitavad mis meil on peavad väga hästi vastu. Vähemasti kuni 60kradaise pesu elavad superkenasti üle. Praegu ongi pisemal vale nimega pluusid aegajalt seljas- ma tark panin nime ikka kohe sinna peale mõnel pluusil (ikak selleks, et uue lapse nimi kasvatajatele paremini meelde jääks ja nn. jooksu pealt spikerdada saaks).