Kirjutan lihtsalt ära

Peale lapse sündi, kes on väga oodatud, on kõik kuidagi nii valesti. Mees kodus on, siis ainult virisen ja vingun tema kallal, kuigi endale ka see ei meeldi. Täna tipnes see sellega, et viskasin kohvitassi põrandale ja see oleks peaaegu vastu last tagasi põrganud. Sellist vihastamist tuleb juba väga sageli ette, kus asjad lendavad, siiani küll pehmed... Olen mõelnud profesionaalsele abile, aga last ju kaasa ei võta ja mees on nädalas ainult mõned päevad kodus kui sedagi. Tema töö järgi ei saa ma midagi planeerida, kunagi ei tea, mis ette võib tulla.

Tunnen, et endisest minust on ainult ahelvare alles. Päevast päeva üks ja sama, tõusen, et süüa teha ja koristada. Kodust väljas käin nii palju, kui lapse ja töö pärast vaja on. Selle peale mees ütleb, et auto ju on, mine ja käi, aga samas lapse söögiajad, asjade kaasa pakkimine ja liikumine pole minu jaoks nii lihtsad. Mees pole peale lapse sündi mujale viinud kui toidupoodi. Täpselt selline tunne jääb nagu rahvasekka ei kõlbaks minna enam.

Mõtlesin, et kui sõitmast ära tuleks, et siis olukord paraneks. Otsisin mõned kuulutused ja aitasin CV ka ära teha, aga ta isegi ei vaevu helistama. Ütleb, et ma kamandan ja et temal pole aega. Samas lapse pärast ju võiks veidigi pingutada ja uurida asja. On olnud hetki, kus laps ei tunne isa äragi.

Ma ei taha, et meie abielu lõppeks, aga samas ei jõua ka enam üksi last kasvatada ja majaga hakkama saada. Ise loodan jätkuvalt, et kui ta kodu tööle saaks, ehk siis läheks elu paremaks tagasi ja leitaks minu jaoks ka aega...

Vähemalt sain ära kirjutada...

Kurb, kuidas elu võib ühtäkki muutuda, kuigi laps oli oodatud. Eks neid vihastamisi ja omavahelisi arusaamatusi tuleb meil kõigil ette, aga tundub, et teil on asi päris tõsine. Katsu tuge saada ka vanematelt ja sõpradelt kui võimalik. Ja kui tunned, et vajad professionaalset abi, siis otsi seda julgelt. Muidu peab laps ka kannatama. Loodan, et teie olukord paraneb.

Väga kurb
Aga lapse pärast peaksid Sa ennast kokku võtma ja kellegi poole abisaamiseks pöörduma. Enne, kui on hilja.

kui vana laps on? kui on päris beebi alles, siis saab ju teda tegelikult ikka igale poole kaasa võtta. ettevõtmise ja planeerimise asi. mul pole olnud omal isiklikku autot ega midagi, ja tunnistan, et lihtne see pole, aga väljas on ikka saanud käidud. mõnikord sai mees vedada, aga oleme käinud ka ühistranspordiga seal kus vaja. iseäranis lihtne oli see tõesti beebiga. veits planeerimist lihtsalt ja ikka saab minna kasvõi nt lapsega võimlema või külla või kuhugi. külas ikka saab ju ka last sööta ja beebivõimlemises ei vaata ka mitte keegi viltu su peale kui seal last toidad. kui saab rinda, on toidulauaga eriti lihtne, aga kui mitte, siis kuum vesi termosega kaasa ja saab piima igal pool teha.

mulle just tundub, et vajad vaheldust ja suhtlemist, ja siis pole seda professionaalset abi võib-olla vajagi. surfa siin või teistes pereklubides oma lapse sünnikuude all ja laia eakaaslaste emmesid, kindlasti tehakse ka ühisüritusi. mehe äraolek on kindlasti karm, aga on ikka väga palju emmesid, kes sarnaste probleemide ees. leia nad üles, koos on kergem

Minul on 1,11 aastane ja 4 kuune saan kõikjal käruga ehk jala käidud.
Toidupoes, soppamas, sõbrannadel külas, kohvikus.

Võta end kokku Naine!

Mina usun täiesti sellesse, et kes armastab iseend seda armastavad ka teised.

Kui Sa ise end nii hädiseks teed siis võtabki mees sind kui koormat.

- hästi otsekohesed sõnad aga kui rahulikult järgi mõtled siis tegelikult on mul natuke õigus ka

Ja sellest, et mees kodumaale tööle jääks seda pead talle vähe kavalamalt serveerima.
Räägi talle lapse arengust ja oma tegemistest suure õhinaga ja lõppu teata "Nii kahju, et sind polnud/Sina ei näinud kui lõbus/huvitav meil on".
Arutle muuseas, kas Teil oleks äkki mõni alternatiiv ja mis tema sellest arvaks. Ära pressi end peale.
Ta on ka inimene ja vajab oma aega ja ruumi. Samas meenuta, et ka Sina vajad vahel veidi tähelepanu või võimalust üksi end tuulutamas käia et tulla tagasi puhanuna ja palju parema kaaslasena

Suured tänud teile kõigile. Laps saab kohe 10. kuuseks ja olen päris mitmes pereklubis kasutaja, aga tahaks rohkem näost näkku suhelda. Enne lapse sündi oli töö, mis eeldas väga paljude inimestega kohtumist ning rääkimist.
Soulshaker algul ehmatas ära, aga eks selles jutus ole oma jagu tõde ka. Ja need kavaldad nipid jätan meelde.

V6ta laps kaasa ja poordu abi saamiseks psyhholoogi v6i psyhhiaatri poole .Ise kunagi maadlesin synnitusj2rgse depressiooniga mis oli kordades hullem tavalisest deprekast mis varasemast ajast aegajalt kylastas mind.K2isin koos lapsega ja keegi ei vaadanud imelikult ja sain abi
Seega julgus kokku ja laps kaasa ning loodan,et asi paraneb sul

m. kirjutas:
Ma ei taha, et meie abielu lõppeks, aga samas ei jõua ka enam üksi last kasvatada ja majaga hakkama saada.

Nii ütlegi mehele.

Ei märganud, et siia postitatud on.
Sellest aastast käin nii kriisinõustaja kui ka psühhaatri juures, diagnoosiks ärevushäire ja depressioon. Vaikselt hakkab ka valgus tunneli lõpust paistma, aga mõned korrad on ka mõõnad olnud. Suutsin psühhaatri aja ära unustada ja seega pole ravi veel, kuid ilma selleta ei saa. Depressioon on liiga kaua selleks kestnud.

Õnneks jõudis ka mehele lõpuks kohale, et nii ei saa elada ja otsib Eesti tööd, aga hetkel pole veel midagi kindlat. Aprilliks peaks selguma.

Suur aitäh teile kõigile!