Jagame kogemusi depressiooniga

Alustan seda teemat värisevate käte ja peksleva südamega, sest kavatsen rääkida oma kogemustest ja see ei ole mulle kerge. Hoolimata teatavast pelgusest, leian, et depressioon, millele tihti omistatakse teine koht krooniliste haiguste seas, vajab avameelset käsitlust ja võimalust kusagil oma mõtted maha laadida, kasvõi anonüümselt. Arvan, et mina enda isikut varjama ei pea ja siin riigis on niikuinii kõik kuidagi tuttavate kaudu tuttavad ning seega järelpärimiste kaudu on võimalik pea igaühe kohta midagi teada saada. Kolmandatelt isikutelt levivad jutud on aga sageli moonutatud ja seetõttu olen võimalusel enesest rääkides senini aus olnud ja olen seda ka seekord. Aga nüüd ikkagi asja juurde...


Aasta 2006 algas mulle kõige kohutavama õudusega. Lamasin helesinise palati voodis ja vaatasin läbi akna välja, tundes hinges tohutut tühjust. Analüüsisin oma mõtetes läbi kõike, mis viis mind selleni, et sain depressiooni diagnoosi ja lasin end sisse kirjutada Tartu psühhiaatriakliinikusse?
Ilmselt sai alguse kõik kusagilt lapsepõlvest ja paljuski põhikoolist, kus talusin aastaid vaimset vägivalda. Tänu hirmule, et sellises väikeses linnas, nagu Viljandi, satun mõne endise klassikaaslasega veel aastateks üht kooliteed käima, läksin hoopis kutsekasse ja õppisin neli aastat eriala, mis mulle midagi ei pakkunud. Viimasel kursusel läksid pingeliseks mu suhted pere ja sõpradega, kuna pöördusin enese otsingutel religiooni poole. Mind vaevasid pidevad kokku kukkumise hood ja kohati kartsin et ei jõua kooli lõpetada. Tagantjärele tean, et see periood, mil mind vaevas pidev isutus (või oli see teadlik nälgimine) ja unetus, oli tegelikult esimene märguanne depressioonist. Kaks nädalat enne kooli lõppu suri meile kõigile armas klassivend, mis oli raskeks löögiks.
Paar kuud hiljem kolisin endise kursuseõega Tartusse, kus "tõeline" elu pihta hakkas. Algul ei olnud mul tööd ja see tekitas stressi. Seejärel kaotas sõbranna töö ja mina sain võmaluse töötada onkoloogiahaiglas. Olin 19-aastane ja tegelesin iga päev vähihaigete kiiritusraviga, mida, emotsionaalse inimesena, tegelikult rohkem hinge võtsin, kui oleks õige olnud. Samal ajal ei leidnud kuude kaupa mu sõbranna tööd. Kaotasime mitmeid üürilepinguid, sest raha polnud. Mäletan selgelt korda, kui istusime keset külma talveilma Eedeni kaubanduskeskuses. Olime just ühest korterist ära tulnud, kuna see oli meie jaoks liiga kallis ning mõlgutasme mõtteid, kuhu öösel minna, kui meie juurde tuli turvamees (tegelikult oli see naine), kes meid pehmelt öeldes välja viskas. Selliseid olukordi oli rohkem, kui korra, kuid õnneks leidsime alati mõne lahke inimese kirikust, kes meid mõneks ööks enda juurde võttis. Lõpuks saime elamise, kuhu pikemalt püsima jäime. Võtsime endi juurde elama ka tüdruku, kes keskkoolis käis, kuid keda ema ei toetanud. Käisin üksi tööl, maksin arveid kolme eest ja elasime iga kuu ühest võlast teise... Vahel polnud raha, et tualettpaberitki osta, söögist ei maksa üldse rääkida (tööl olin õnnelik kõikvõimalike kommide ja kookide üle, mida patsiendid meile tänutäheks tõid). Oleksin võinud alati vanematekoju pöörduda, kuid olin liiga uhke tunnistamaks, et ei saa hakkama ja otsustasin iga hinnaga ise oma elus läbimurde saavutada. Ilmselt oli see tegelikult mulle suurem pinge, kui tollal arvasin.
Pool aastat hiljem läksin õppima medkooli ning hakkasin elama ühikas. Lasin end taas perel materiaalselt toetada, kuna leidsin, et õppimise ajal on see õigustatud. Paraku olin pidevalt meeletult väsinud ja mul olid tohutud keskendumisraskused. Mulle meeldis meditsiini õppida, kuid pidevalt olin nii jõuetu, et ei suutnud end sundida hommikul ärkama. Lõpuks nägid mu päevad vahel välja sellised, et ajasin end alles kell kolm pärastlõunal voodist välja ja läksin kelle seitse magama tagasi. Samal ajal olid mul kohutavad süümepiinad iga päev, mil kooli ei läinud.
Eks pisiasju kuhjus palju. Elasin ka üsna raskelt üle seda, kui noormees, kellesse oln üle kahe aasta armunud olnud, abiellus. Ühel jaanuariõhtul, pärast sõbraga tülli minemist, tegin oma elu kõige hullema ja rumalama teo, mida ilmselt alatiseks kahetsema jään - ma eeldan, et detaile pole vaja rääkida ja ausalt öeldes ega ma eriti sellest päevast midagi mäleta ka. Lõppkokkuvõttes leidsin end vabatahtlikult psühhiaatriakliinikust, sest teadsin, et nüüd on hetk, kus midagi peab muutuma.
Ütlen nüüd ilmselt oma jutu kõige kummalisema asja - nautisin tegelikult haiglas olemist väga. Minusse suhtuti hästi, mul oli aega oma mõtteid seada ning juba teisel päeval suhtlesin teiste patsientidega ning aitasin vanaprouat, kes vajas abi riietumisel.
Ravikuur antidepressantidega ning psühhoteraapia hakkasid mõju avaldama alles pea aasta hiljem - sinnani oli mul pidevalt vaheldumisi erksaid aegu ning päevi, kus olin sõna otseses mõttes mustas augus.
2007 aasta algas hästi - olin stabiilsem ja elurõõmsam, kui kunagi varem, ehkki oli ka selliseid muresid, nagu otsus kool pooleli jätta. Järgnevatel kuudel juhtus minu elu üks parimaid asju - kohtasin enda praegust abikaasat.
Pärast mehega kihlumist olin ka mõned kuud segaduses, kuid üldiselt võin öelda, et olen depressioonist üha enam üle suutnud olla. Loomulikult esineb mul normaalseid stressiperioode, kuid olen üha rohkem õppinud vältima võimalust uueks haigestumiseks. Analüüsides elu tagant järele pole ilmselt ühtset põhjust, miks mu "akud" ühel hetkel tühjaks said ning raske on määraleda, mil mu kurvameelsus ja jõuetus tegelikult haiglaslikuks muutusid. Lsaks rõhutusele olid siis minu puhul depressiooni sümptomiteks unehäired (esimesed aastad võimetus uinuda, hiljem tahtmatus ärgata) ning kaalukõikumised (perioodidest, mil süüa sain vähe, kuid pidasin oma kaalu ikka liiga kõrgeks, tõeliste õgimismararonideni) ning sotsiofoobne käitumine. Kõige hullem, mis kaasnes depressiooniga, on tänase päevani õud uuesti haigestuda - hirm tühjuse ja lõputu väsimuse ees.

Raseduse ajal kartsin väga võimalikku sünnitusjärgset depressiooni. Minu hirmud läksid suuremaks sellega, et esimesed neli kuud oli mul laps, kes võis julgelt nutta õhtu kümnest hommiku neljani. Minu kannatus ja närvid said tõsiselt proovile pandud. Kui mees kodus oli, aitas ta last öösiti rahustada, kuid tihti oli abikaasa 24 tundi tööl ja mina karjuva imikuga kahekesi. Tundsin, nagu hakkaks tasapisi taas mu "katus sõitma" ja mu sees oli pidev võitlus enesega. Pean ütlema, et lahendus tuli alles siis, kui kõik oma abikaasale ära rääkisin, kuid üks abimees oli veel - see oli Omaklubi. Kuidagi tundsin, et saan siin (siis oli veel pisike suletud foorum) mõnede emmedega ühele lainele ning laadisin oma akusid kasvõi foorumimänge mängides ja lugedes teiste muredest/rõõmudest. Nüüd on mu tüdruk olnud mitu kuud rahulik ja minugi emotsioonid taas täiesti stabiliseerunud. Pean ütlema, et kui enne kartsin sjd-d, siis nüüd võin öelda, et tegelikult on lapse sünd mu elus nii palju muutnud, et ma ei kujuta enam ete olukorda, mis viiks mind täielikku masendusse. Ka pingelstel aegadel titaga mõtlesin, et ta on mu suurim aare ja see aitas mind väga. Raske on kirjeldada, kui palju mu mõttemaailm on lapse sünniga muutunud ja asjad, mis enne olid tähtsad on muutunud tähtsusetuks ning vastupidi.

Julgustan kõiki, kel olnud depressiooniga kokkupuuteid, sõna võtma - nii neid, kes võib-olla hetkel selle salakavala haigusega kokku puutuvad, kui just neid, kel on julgustavaid sõnu rääkida oma minevikukogemustest (tihtipeale võivad meie postiivselt lõppenud kogemused olla teistele lohutuseks).

Neile lugejatele, kel pole olnud kogemusi depressiooniga ja kes tahavad tulla ütlema, et elus on kõik ainult suhtumise küsimus (millele ma muidugi tegelikult väga vastu ei vaidle), alljärgnev lõik:

Depressioon on psühhiaatriline häire, mis on tingitud närviülekannet mõjutava aine - neurotransmitteri (serotoniin, norepinephrine ja/või dopamiin) funktsioonihäirest. Olulised häire tekkes on ka psühholoogilised tegurid. Depressiooni võib haigestuda igas eas ning seda põevad sagedamini naised. Kõigil esineb elus meeleoluhäireid ning kerget depressiooni põevad pea kõik mngil oma eluetapil. Raske depressioon on seisund, millega inimene ise toime ei tule ning vajab ravi (psühhoteraapia, antidepressantravi, vajadusel patsient hospitaliseeritakse). Eestis on depressioon spetsialistide hinnangul aladiagnoositud - inimestel puudub teadlikkus haiguse tõsidusest ning paljud usuvad, et suudavad ise haigusega toime tulla. Depressioonis inimene ei suuda oma mõtteid ega tundeid kontrollida, esineb rida psüühilisi või füüsilisi sümptomeid. Depressioon mõjutab tõsiselt inimese elukvaliteeti ning võib raskematel juhtudel olla eluohtlik . Lisainfot võid vaadata lehelt depnet.ee. või lingilt http://www.inimene.ee/?disease=d&sisu=disease&did=130

Tõeliselt vapper sinust see siia kirja panna Kindlasti on sellest kirjatükist kellelgi suuuuur kasu! :smaili:

Pàrlike - vàga hea, et sa selle kirja panid, kindlasti on ka teisi kellel on olnud/on samad probleemid ja kes sinu lugu lugedes siit julgust saavad.

Kunagi kui sõnad seatud saan ja julgust kogutud siis kirjutan ka oma depressioonist mis oli nii 7 aastat tagasi.

Pärlike väiksed palatid on jah omamoodi armsad.

Oi Pärlike, tõesti vapper tegu, oma lugu siia kirja panna. On hea teada, et ka meist on Sulle natuke abi olnud.
Mul oli peale tütre sündi midagi depressiooni laadset. Tegelikult ei tea ma siiani, kas seda üldse saab depressiooni alla liigitada. Lihtsalt nutsin päevade kaupa ja ei suutnud millestki rõõmu tunda. Elasime mu ema juures ning ta oli meile palju abiks ja lapse isa oli ka väga tubli. Tänu neile sain ma sellest kuidagi üle. Nüüd enne poisi sündi oli mul veidi hirm selle kordumise ees aga õnneks pole peale suure rõõmu praegu midagi olnud.

Pärlike

Ma tänan kõiki toetavate sõnade ja emotsioonide eest - kui alguses oligi tunne, et lähen ehk üle piiri nii avameelse looga, on mul hea meel, et teiegi toetate ideed, et kogemuste jagamine võib olla kunagi abiks teistele.

accra, loodan, et kuuleme tõesti millalgi ka sinu lugu, ehkki mõistan täielikult, kui see on raske ja sa ei tahagi seda kirja panna

Väga vapper tegu panna siia oma lugu :yes2:

Ma arvasin et mul on ka deprekas aga sinu lugu lugedes ilmselt endal tegu kas mingi kergema vormiga või hoopiski stress. Aga eks varsti saan selgust kui psühhiaatri juures ära käin.

mereliilia - kui ma midagi siin elus õppinud olen, on see asjaolu, et inimesed on erinevad ning nende probleemid väljenduvad erinevalt. Kunagi ei saa öelda, et ühe inimese mure või valu on väiksem, kui teise - selleks oleme me liiga erinevates keskkondades arenenud ja kujunenud. Kui on hingemuresid, pole tegelikult hea ennast teistega võrrelda, kui me seda just pilgu avardamiseks ja paremate variantide leidmiseks ei tee, sest selline meetod võib mõjuda pärssivalt ja panna oma probleeme alahindama. Siiski loodan ka mina, et sul poleks midagi tõsisemat, aga igal juhul oled teinud kiiduväärt otsuse minnes spetsialisti vastuvõtule. Edu ja päikest!

Pärlike ja me keegi ei teadnud midagi..

mina saan kirjutada lähedase inimese depressioonist, ehk mu ema on seda korduvalt põdenud. nooruses elas ta kunagi üle mitu jubedat olukorda, näiteks tulekahju ja see kui õhtul pimedaga pargis tuldi talle kallale. veeloli tal joodikust isa, kes suri küllalt varakult. ja samamoodi elas ta noorena pikki perioode äärmises vaesuses - alates keskkoolist kuni ülikooli lõpuni oli ta oma väikesepalgalise õe ülal pidada, kuna ema, kes elas maal, ei saanud teda kuidagi toetada. abielludes sai ta mõneks ajaks oma kurvameelsusest üle, aga ta tegi ühe suure vea. kuigi ta oli omandanud filoloogia-alase kõrghariduse, jättis ta "laste pärast" oma erialase karjääri ja läks tööle sekretärina. samuti jättis ta unarusse kõik oma hobid. ta ei jätnud omale väljaspool kodu mitte ühtegi "laadimise-" ega pidepunkti. ja sellest tulenevalt oli mu lapsepõlv ära jupitatud ema haigushoogude poolt - siis kui kodune elu (3 last + tänitaja ämm) jälle üle pea kees, läks aga jälle haigla laks kirja. samas, üks suuremaid hoogusid oli siis, kui lapsed hakkasid kodust ära minema. see "mind ei ole enam kuhugile vaja" ja meeletu süütunne, mis ta laadis meile, lastele kaela selle eest, et meil omad elud hakkasid tekkima - see oli jube. praegu on ta toibunud, nad võtsid isaga kätte ja käisid mitmel pool reisimas. nüüdseks on kuskil 10 aastat juba olukord normaalne. samas, selles vanuses enam ei leia nii kergelt mingeid uusi tegevusi ega uut suhtlusringkonda, nii et me hoiame siin kõik hinge kinni, et hetke olukord kestaks. praegu on ta üliõnnelik, et saab hoida oma lapselast ja mulle see olukord sobib, kuna saan ise ka käed vabaks. aga ma ei taha eriti mõelda, mis siis saab, kui me oma kolimisplaane kunagi teostama hakkame

mis ma väga tõsiselt tahaks selle loo moraalina välja tuua - kui Lainekene kasvab, katsu kindlasti leida endale loomingulist või muidu eneseteostuslikku väljundit. sain ma õigesti aru, et Sul jäid õpingud pooleli? ehk saad need lõpetada ja asuda erialasele tööle? kaalu hästi tõsiselt enda sees, mis on see, mida sa teha tahaksid. võib-olla on see ka maal looduses mässamine, aia kujundus või mahepõllundus või midagi. seda tead ise kõige paremini. aga lapsi ei tohi endale võtta elu sisuks ega eesmärgiks, sest nad on meie elus külalised, nagu ütleks Soulshaker. just see jube must auk, mis tekib siis, kui nad oma elu peale lähevad. mõtle selle peale.

Tänud, lemming, et kogemust jagasid.
Õnneks olen senini oma kogemusest õppinud, põhjaliku ravi läbi teinud ning kõrvale äärmiselt tasakaaluka mehe leidnud. Õpin praegu teises koolis meedia suunitlusega erialal. Mees on kogu aeg mind tagant utsitanud, et ma hobisid ega kooli unarusse ei jätaks ja nii käin poole kohaga ka lapse kõrvalt koolis, millega mu tulevikusoovid seotud on. Ainus, mis mul praegusel ajal ehk kohati meelt kurvaks teeb on see, et olen vanadest tuttavatest nii kaugele kolinud, kuid tänu internetile ei tunne ma siiski end päris üksikuna ja lapse kasvades olen võtnud endale mõned korrad ka niisama väljas käia (kohvikus, shoppamas, pikkadel jalutuskäikudel), jättes Laine-Liise mehe hoolde.
Aga nagu ma ütlesin, kardan ka mina ennekõike just korduvatesse mustadesse aukudesse laskumist ja mul on alati päris hirmutav lugeda selliseid lugusid, nagu Sa, lemming, välja tõid.

Pärlike kirjutas:Aga nagu ma ütlesin, kardan ka mina ennekõike just korduvatesse mustadesse aukudesse laskumist ja mul on alati päris hirmutav lugeda selliseid lugusid, nagu Sa, lemming, välja tõid.

aga trikk ongi selles, et ei ole mõtet karta igasugu asju vaid suunata oma mõtteid pidevalt positiivsetele asjadele. ja kui lähebki meeleolu käest ära, pole sellest ka midagi, alustad järgmine päev jälle uut päeva uuelt lehelt. see enese psüühikaga töö pole selles mõttes mitte millegi poolest erinev nt kõhulihaste treenimisest - see vajab pidevat praktikat ja püsivust. päevast päeva. VäikeTama, kui ma ei eksi, pakkus siin kunagi ühe idee välja, iga õhtu märkida üles need asjad, mis on päeva jooksul meele heaks teinud või muige suule toonud. suunates oma tähelepanu nendele hetkedele näed kindlasti mõne aja pärast, et neid hetki tuleb aina juurde ja juurde.

mu ema näide on ekstreemne, sest ta tõesti pole teinud väljaspool kodu kohe mitte midagi, isegi jalutamas ta ei käi. mingid sõbrannad kunagi olid, aga nendega läks ka tülli. ainuke koht praktiliselt ongi töökoht, kus ta käib. ja seegi, nagu mainitud, selline lihtsakene. Sina oled, nagu paistab, astunud vajalikke samme, et tulevikus oleks rahuldustpakkuv töö jne. et pole mingil juhul vaja eeldada, et need haigushood kindlasti korduma hakkavad. lihtsalt, teatud elulised valikud tuleks väga teadlikult teha, lähtuvalt nendest mineviku kogemustest. peaasi, et oleks suhtlemist ja mingigi elu ka väljaspool kodu

ja mehe toetus on ka väga suur asi. mul isa on sattunud selline väga optimistliku ellusuhtumisega, ja selle toel on ikka ema ka mustadest aukudest välja sikutanud. nii, et see aitab väga palju

Pärlike[b]Väga tubli ja tugev et suutsid selle avalikustada sellest on väga palju kasu.Mina olen julmas deprekas ja ei suuda midagi teha, jõuetu ja tühi tunne.Pisarad on päeva lõpp ja algus.Terve maailm on varisenud kokku